2004. aasta romaanivõistlusel kolmanda koha saavutanud teos, on ulmekas selle sõna klassikalises tähenduses. Ei mingeid rohelise peaga tulnukaid, pigem midagi Strugatskite-stiilis. Tulevikunägemus, „1984“ ja „Põrnikas sipelgapesas“ süntees kui üks võimalik variant.
Seal on pinget, on huvitavaid tegelasi ja ülimalt lahtine lõpp. On olemas kõik, mida üheks traditsiooniliseks ulmekaks vaja, ja see tõesti toimib. Lihtne keelekasutus ja minimalistlikud kirjeldused teevad selle kergesti loetavaks, pigem on infot puudu kui üle – kah ulmeromaanidele iseloomulik nähtus. Ette võiks heita just tavalisust – aasta aja pärast on see romaan ilmselt mu peas lootusetult läbi põimunud teiste analoogsetega ja pole midagi suurt, mis teda eristaks, esile tõstaks. Tõsi, on häid kultuurilisi vihjeid, Piiblile ja ajaloole, kuid ei mingit läbivat motiivi. Lisaks tekkis mul küsimus, et kas tõest peab igas kaasaegses raamatus olema vägistamisstseen (okei, läbikukkunud, aga sellegipoolest). Kas see tendents näitab meie kirjanike vaimset (nilbet) seisu või peegeldab kaasaegset ühiskonda? Või meie ühiskonna norme ja väärtushinnanguid? Okei, tunnistan, see jutt ei peaks olema antud autori all vaid kusagil üldisemas arutelus, aga see hakkab mind üha enam häirima.
„Kuldse aja“ kohta veel niipalju, et soovitan ulmekirjanduse austajatele, hea lugemine on. Laiemale üldsusele võib ta jääda veidi liiga „omas žanris“ olevaks ja vähekõnetavaks.
No comments:
Post a Comment